Õlle joojate tüübid ;)

Avastasin täna siis ÕL-st sellise vahva kirjelduse õlletajate kohta. Lugesin seda ja pean kurvastusega ütlema et ei leidnudki enda kirjeldus :(. Samas varem ma läksin Piinatu geeniuse tüübi alla, aga nüüd ei viitsi nagu kuskil väljas eriti käija õlut joomas. Enamus ajast saab just kodus õlut maitsta ja mängida mõnda interneti mängu.

Õllenäkk

Kõlab nagu õllesnäkk, mida ta ju sisuliselt ongi. Ta on naine, aga joob õlut nagu mees. Ta oskab isegi õlut klaasi valada nagu mees, seda õpetas kunagi üks meeskolleeg – valades tuleb klaasi kallutada. Algul oli tal muide peenem maitse ja ta kummutas ühes oma tibi-sõbrannadega veinipokaale. Aga seda lõbu tikkusid varjutama hommikused peavalud ja punaveinist lillaks värvunud huuled-hambad. Rõve! Õnneks luges ta Cosmopolitanist, et on olemas ka tervislikku alkoholi. Õlu sisaldab B-vitamiini, mis hoiab näonaha ja närvid korras, ülejäägist võib teha juuksemaski.

Külakell

Kaupluse müüjataride sõnul võib tema järgi kella õigeks panna. Igal hommikul sekundi pealt kell kümme, kui lõpeb müügikeeld, tuhiseb ta ummisjalu õlleleti manu ja haarab kõige suurema ja kangema plastpudelis kesvamärja. Kui töötu abiraha on äsja üle kantud, haarab mitu. Väärt kandam kaenlas, tatsab see suur laps kaupluse lähedusse suure puu alla üles löödud baaslaagrisse, kus teda tervitavad teised janused silmapaarid. See on nende kohalik väike õllesummer, mis kestab terve suve – puu all piletit ei küsita. Kui lehed langevad ja maa külmub, tuleb kellegi verandale kolida. Kuniks aga töötu abiraha jätkub.

Elu isand

Tüüp, kes sõidab Eesti oludes suvel aiapeole ilmtingimata kahekohalise kabrioleti-sportautoga, mil katus alla lastud – sadagu taevast või pussnuge. Seltskonda ilmub heleda linase või kalli disaineriülikonnaga, vaimusilmas trummipõrina saatel. Alguses kirtsutab iga pakutava joogi peale nina. Õlut üldse ei tarbi, kuna see on loomade jook. Pärast kaasatoodud konjaki või ühelinnase-viski enam-vähem üksipäini kerre keeramist joob leebudes siiski ka juba tavalist poeviina ning odavat pakiveini kokakoolaga. Õhtu lõpus, kui muud joogid otsa lõppenud või käeulatusest liiga kaugel, kulistab murumättal "krantsidega" kaelakuti suvalisest kaheliitrisest plastpudelist säästuõlut.

Kannatav intelligent

Intelligenti mõistetakse kogu aeg valesti. Tema vaimusuurust ei adu tööl ega kodus keegi. Sestap viib intelligent oma laiaksistutud tagumiku pärast kontoritööpäeva kergendusohkega lokaali, kuhu riburada tiksub teisigi väärtustamata geeniusi. Intelligentide jook on vaadiõlu ja esiotsa aetakse mokki usinasti kannu kastes päris ladusat ja mõttega juttu. Mida kann edasi, seda maalähedasemaks lähevad naljad ja ropumaks kõrvallaua tütarlastele hõigutud kalambuurid. Kulminatsiooniks etendab intelligent valjult röökides kogu kõrtsile oma lemmikhumoristide loomingut. Pidu lõpeb kalasilmadega enese ette tuiutavale intelligendile siis, kui mõni kaimudest talle halastab ja ta taksoga koju pere manu saadab.

Rannahärg

30kraadine suveilm Pirital. Liival lesiva bikiiniparve peale jookseb kohale suure õllekõhuga meesisend, kelle eesmärk on õlletoobi kõrvale ka silmailu nautida. Mis sellest, et äraspidine "sikspäkk" meheau varjab, veeserval ollakse ikkagi tõelised tegijad. Juba õlletops näpus näitab, et abikaasat pole täna kodus. Veepiiril seisab härg, kes on valmis puksima ükskõik millist rannaliival peesitavat emast. Mees, kes ei pea palju ütlema, tema teod räägivad enda eest. Pärast mõnd rannas rüübatud kesvamärjukest tõmmatakse pereautol tuurid üles ja minnakse linnatänavale tšikke lantima. Loomulikult ei puudu ka sellelt ürituselt mõni külm kali. Pidu kestab, kuni naine koju tuleb ja rannahärja nagu möödaminnes tuhvlialuseks taltsutab.

Parklanoor

Linnajõmmgi ei taha suvel toas olla, vaid omasuguste seltsis õhuvanne võtta. Isa (aga mõnikord ka isiklik) auto aetakse tundideks mõne suure marketi kõrvale parklasse või kodukandi poe turvalisse lähedusse. Uksed ja luukpära tehakse lahti, tümakas pannakse käima. Sinna juurde libistavad nais- ja meessoost parklanoored tavaliselt õlut, siidrit või longerot, hakkajamad vahele teravamaks elamuseks ka odavat viina. Kõik auto ümber kogunenud ahelsuitsetavad innukalt. Tšikid kihistavad, kutid rõvetsevad, sülitavad ja naeravad. Muusika üürgab katkematult. Parklasse jäädakse kauaks, tavaliselt kuni alkoholi jätkub. Politsei kartuses suundub enamik parklanoori pimeduse saabudes siiski mõnele vähem silma torkavale pinnale.

Eraldi kildkond parklanoorte hulgas on tanklaparkla jõukamad noored, kes jaksavad taskurahast kallist Statoili-purksi süüa. Nii kulgeb linnanoore suvi.

Professionaal

Professionaalil ei teki hommikul küsimust, kas kapis on õlut. Alati on kodus paar kasti varuks, neist üks kindlasti külmas. Õllemüügi ajalistesse piirangutesse suhtub proff üsna leplikult. Tema organism nimelt nõuab õlut kohe, kui üles ärkab. Tavaliselt varakult, johtuvalt valutavast kerest ja põiepakitsusest. Selle vastu aitab teadagi õlu. Või paar. Ega kolmaski kurja tee. Neljanda järel tekib tunne, et elu on normaalne. Nagu suitsetajad teevad suitsupause, kaob proff iga tunni-paari tagant ennast tankima. Purju ei joo, kuid muutub jutukamaks ja aromaatsemaks. Päeva lõpuks muidugi laseb end lõdvemaks ja avab esimese purgi ihaldatud sikspäkist.

Härra Õlu

Härra Õlu on tegelikult professionaali alaliik – mees, harvem ka naine, keda ei kammitse müügipiirang ega aastaaeg: tal on kodus, kontoris, saunas või auto pakiruumis alati õlut varuks. Pakub teistelegi. Veel on Härra Õlu inimeseks kehastunud tunnismärk vanarahvatarkusele, et mõnel isendil nõuab purjus ihu taplust, teisel hoopis keplust. Sestap armastab ta eriti suviseid saunapidusid. Härra Õlu kogemustepagas on päratu. Ka tema maks võiks rääkida paljustki. Aga – nagu esimese inimesena Kuu pinnale astunud astronaut Neil Armstrong – ei anna see maks kahjuks intervjuusid.

Summerdaja

Keskpartei suviseks aiapeoks ristitud Õllesummer on selle tegelase aasta kõikide pühade a ja o, mille kõrval kahvatub isegi jaanipäev. Usin summerdaja varub pidustustel osalemiseks hunniku tobedaid kostüüme. Enamik armastab õllepeole kaasa võtta infantiilseid ja rõvedaid, tihti seksistlike alatoonidega aksessuaare. See isend läheb kõik viis päeva kohusetundlikult avamise kellaajaks summerile ja jääb sinna lõpuni – üks kord aastas tuleb viimast võtta. Ega õlu teda eriti huvitagi. Teeb telekaamerate ees alati näo, et elu rokib täiega. Kuid alaliik õllesummerlasi on just tavaliselt riietatud ontlikud kodanikud, kes käivad summeril teadja näoga õlut mekkimas. Ehkki nad seda jooki ülejäänud päevil aastas kunagi ei tarbi, on kõige imelikumate ja kallimate õllemarkide juures maigutajad just nemad.

Snoob

Pole asja, mida see väärika kõhukumerusega härrasmees õlle kohta ei tea. Temaga pubileti ääres juttu tehes ei jää õhku kahtlusevinetki, et räägite tõelise erudiidiga. Lihtsameelselt poetanud, mis on teie lemmikmark, muigab kõiketeadja teile vastuseks armulikult ning tähendab nagu muuseas, et tõeline asjatundja ei lepi vähemaga kui... (siinkohal toob ta kuuldavale teile täiesti tundmatu margi, mille te sealsamas unustate, kuna Eestis midagi nii hõrku ju nagunii ei müüda). Kui teil jätkub kannatust edasi kuulata, kostitab tüüp teid geograafilise ülevaatega maailma parimaist õllemarkidest ja pubidest. Näitamaks, et teiegi pole harimatu mats, poetate midagi vahvast sõdurist Švejkist ja Karika kõrtsist. Mispeale teid välja naerdakse: Karika kõrts olevat lollide turismimagnet, kus õlle asemel müüakse laket. Tõelist Tšehhi õlut saab hoopis... Siinkohal teie kannatus katkeb, haarate oma toobi "odava lakkega" ja marsite üksikusse lauda – pobisegu omaette, va ninatark!